North Face toodab sünteetilisest ämblikusiidist talvejopesid

Rõivatootja North Face tuleb üsna pea Jaapani turule erilise “high-tech” parkaga – selle põhikiu moodustab bakteritega toodetud valk nimega fibroiin.

silk

Fibroiin on ämblikusiidi struktuurvalk, mis annab sellele erilise kombinatsiooni tugevusest ja elastusest, olles samal ajal väga vastupidav. Nimelt on erinevate ämblike siidi uurides selgunud, et see on umbes 3-10 korda vastupidavam kui Nylon või Kevlar ning 5 korda tugevam kui teras. Lisaks on siidi kiu läbimõõt väga väike. Kahjuks aga on ämblikusiidist väga raske ja kulukas toota tekstiilitoodeid. Siinkohal tuli North Facele appi sünteetiline bioloogia ning biomaterjalide firma Spiber Jaapanist. Spiber on väidetavalt üle viie aasta uurinud selle siidi geneetikat erinevates ämblikuliikides ning nüüdseks suudavad nad rekombinantsete bakterite abil fibroiini (siidi struktuurvalku) toota. Tõenäoliselt kaeti toodetav kiud hiljem mingi sünteetilise kattermaterjaliga (mis kaitseks selle kulumist), kuid arvatavasti selle kohta infot ei anta…

Spiberi väitel oli arendustöö väga kulukas ja keeruline, kuid pikas plaanis on see vajalik samm. Nimelt vajab paljude sünteetiliste rõivakiudude (Nylon, polüester jne) tootmine naftat. Seega, võttes võimalikult kiiresti kasutusele alternatiivid, on võimalik märkimisväärselt vähendada rõivatootmisest tulenevaid kasvuhoonegaase ning energiakulu. Lisaks, nagu näitab ämblikusiid, on materjalid loodusest tihtipeale paremate omadustega kui inimeste leiutatud!

Väike promoklipp tootmisest ja parkast endast:

North Face toodab sünteetilisest ämblikusiidist talvejopesid

Igat inimest ümbritseb talle omane mikroobipilv

Hiljuti avaldati uurimus, kus näidati ära, et igal inimesel on individuaalne detekteeritav mikroobide pilv. Inimesed “kiirgavad” keskmiselt miljon bioloogilist osakest tunnis ennast ümbritsevasse õhku (see on kahjuks fakt mille peate alla neelama ning selle teadmisega ka edaspidi rahvarohketes kohtates liiklema…) ning see on juba ammu teada, kuid nüüd näidati ära selle “pilve” bakteriaalse osa individuaalne variatiivsus ja detekteeritavus.

Lihtsustatult öeldes pandi katseisik koos sülearvutiga (katseisiku igavuse peletamiseks!) steriilsesse tuppa istuma ning ümbritseti ta Petri tasside ja õhufiltritega, mis kogusid inimesest tulevaid osakesi mitme tunni vältel (lisaks koguti proove ka toast väljuvast õhust). Seejärel kontsentreeriti proovid ning määrati kindlaks nendes sisalduvad rRNA järjestused ning selle põhjal määrati proovides sisalduvad bakteriperekonnad.
Selgus, et iga inimene “kiirgab” endale omast bakteripilve ning selle põhjal on võimalik suurt osa inimesi ka identifitseerida (katses suudeti seda teha nelja tunni jooksul viie inimesega üheteistkümnest). Sisuliselt tähendab see seda, et tulevikus võib näiteks kriminalistikas olla kasutusel lisaks DNA-le ja näpujälgedele ka proovid kuriteopaiga õhust!

Kuid tänasel päeval on veel piisavalt ebaselgust – näiteks kas inimesed on identifitseeritavad ka rahvahulga seast, või kui püsiv on see inimese “õhujälg” ajas – ehk kas minu bakteripilv on sama nii täna kui ka näiteks kuu aja pärast. Samuti pole selge, kas ja kui palju võtavad teised inimesed seda “pilve” omaks. Autorid arvasid, et tõenäoliselt see mingil määral toimub (edasine töö käib autorite sõnul!) ning teiste inimeste lähedus mõjutab meie mikrobioomi isegi õhu kaudu!

Originaalartikkel : https://peerj.com/articles/1258/

Igat inimest ümbritseb talle omane mikroobipilv