Igat inimest ümbritseb talle omane mikroobipilv

Hiljuti avaldati uurimus, kus näidati ära, et igal inimesel on individuaalne detekteeritav mikroobide pilv. Inimesed “kiirgavad” keskmiselt miljon bioloogilist osakest tunnis ennast ümbritsevasse õhku (see on kahjuks fakt mille peate alla neelama ning selle teadmisega ka edaspidi rahvarohketes kohtates liiklema…) ning see on juba ammu teada, kuid nüüd näidati ära selle “pilve” bakteriaalse osa individuaalne variatiivsus ja detekteeritavus.

Lihtsustatult öeldes pandi katseisik koos sülearvutiga (katseisiku igavuse peletamiseks!) steriilsesse tuppa istuma ning ümbritseti ta Petri tasside ja õhufiltritega, mis kogusid inimesest tulevaid osakesi mitme tunni vältel (lisaks koguti proove ka toast väljuvast õhust). Seejärel kontsentreeriti proovid ning määrati kindlaks nendes sisalduvad rRNA järjestused ning selle põhjal määrati proovides sisalduvad bakteriperekonnad.
Selgus, et iga inimene “kiirgab” endale omast bakteripilve ning selle põhjal on võimalik suurt osa inimesi ka identifitseerida (katses suudeti seda teha nelja tunni jooksul viie inimesega üheteistkümnest). Sisuliselt tähendab see seda, et tulevikus võib näiteks kriminalistikas olla kasutusel lisaks DNA-le ja näpujälgedele ka proovid kuriteopaiga õhust!

Kuid tänasel päeval on veel piisavalt ebaselgust – näiteks kas inimesed on identifitseeritavad ka rahvahulga seast, või kui püsiv on see inimese “õhujälg” ajas – ehk kas minu bakteripilv on sama nii täna kui ka näiteks kuu aja pärast. Samuti pole selge, kas ja kui palju võtavad teised inimesed seda “pilve” omaks. Autorid arvasid, et tõenäoliselt see mingil määral toimub (edasine töö käib autorite sõnul!) ning teiste inimeste lähedus mõjutab meie mikrobioomi isegi õhu kaudu!

Originaalartikkel : https://peerj.com/articles/1258/

Igat inimest ümbritseb talle omane mikroobipilv